Kultuurileht 1998
Virtuaalne ingliskeelne Eesti
Virtuaalne Eesti
Ma veedan arvuti taga iga päev 8 tundi. No hästi, nädalavahetuseti mitte, aga igal juhul
on see rohkem kui televiisori ees. Ma vaatan ekraani rohkem kui oma naist ja lapsi. Ja ma
ei ole ainus selletaoline. Siinsamas Tartu Ülikoolis on minusuguseid sadu, kui mitte tuhandeid. Üle
Eesti on neid praegu kümneid tuhandeid, alates Interneti-surfijatest ja lõpetades valuuta-spetsialistidega.
Ja nende hulk suureneb plahvatuslikult. Selles vallas ei pea me kohvipaksu pealt tulevikku
ennustama, piisab lääne poole vaatamisest. Lääne olevik ongi meie tulevik.
Euroopa Ühenduses on arvuti ja
tekstiredaktoriga töötavaid inimesi rohkem kui neid, kes töötavad
põllumajanduses. Üle 2/3 tööjõust ehk 100 milj. inimest kasutab oma töös
tekste, jooniseid, graafikuid, mille aluseks oleva füüsilise reaalsusega ei
ole neil mingit kontakti. Informatsioonil põhinevad tegevused on jõukuse
loomise ja jaotamise seisukohalt muutunud keskseiks; USA, Jaapan ja Lääne-
Euroopa on jõudnud info-ühiskonda.
Milline on siis see maailm, mida ma Eestis arvuti taga istudes näen? See on
üsna samasugune, nagu Ameerikas! Windows, Word, Netscape ja need teised
ingliskeelsed sõnad. Virtually English!
On siiski erinevusi kah. Eesti serverites on WWW-leheküljed ka eesti keeles;
Eesti suuremad lehed ja mitmed ajakirjad on Internetis loetavad. Mitmed konkreetsed
andmebaasirakendused ja infosüsteemid, mis Eestis tehtud, on eestikeelse kasutajaliidesega.
Ja lõpuks Eesti Office, kuigi ingliskeelsete menüüde ja abiinfoga, võimaldab siiski
eesti sõnade õigekirja automaatselt kontrollida.
Eesti keel on võrreldes saksa ja prantsuse keelega sama halvas
olukorras - ta ei ole inglise keel. Nende kõigi kasutussfäär on info-ühiskonnas
oluliselt kitsam kui inglise keelel, mis omakorda annab nende keelte
kõnelejatele halvema positsiooni.
Aeg valida
Antud situatsioonile võib reageerida kahel vastandlikul moel. Esiteks võib
proovida oma emakeele jaoks luua info-tehnoloogilisi vahendeid, mis annaksid
selle keele kõnelejatele võrdsed võimalused info-vahetuses osalemiseks, nagu
omal ajal loodi tähestik ja kiri. Aga võib ka loobuda tehnoloogia
kohandamisest, nagu me oleme loobunud katsetest Eestis toota televiisoreid.
Siin on siiski üks nüanss.
Keelte arengut ning võistlust ei saa vaadelda lahus tehnoloogia arengust.
Keel, nagu kõik muugi siin evolutsioneeruvas maailmas, on pidevalt
mitmesuguste mõjurite meelevallas ja võistleb konkurentide - teiste keeltega.
Edukamad keeled laiendavad oma areaali ja kasutussfääri. Areaal on keele
ulatus "laiuti", s.t. inimeste arv, kes keelt räägivad. Kasutussfäär on
keele ulatus "sügavuti", s.t. valdkonnad, milles keel käibib - nt. köök,
kool, parlament. Keel, mille kasutussfäär on kitsam kui konkurentidel, ei
suuda oma areaali assimileerimise kaudu suurendada; ennemini see väheneb.
Eesti keel oli sajandeid "köögikeeleks" ja 5% elanikkonnast - baltisakslased -
ei assimileerunudki.
Milleks praegu venelasele virtuaalses Eestis eesti keel? Ja milleks eestlasele?
Mulle meeldiks, kui Lääne-Euroopa olevik oleks Eesti tulevik ka arvuti-keele
mõttes. Soomes on arvutites soome keel, Saksamaal saksa keel. Euroopa Ühenduses
kehtib põhimõte: kõik keeled on võrdsed, s.t. informatsioon peab olema võrdselt kättesaadav
nii suure kui väikese keele kõnelejale.
Ehk paneb turg need asjad paika? Lääne-Euroopas on siiski leitud, et ainult turumõjuritele lootma
jäädes muutuvad saksa ja prantsuse keel teise-, taani ja kreeka keel aga
kolmandajärguliseks. See tekitab raskusi majandusliku koostöö korraldamisel
ja vastuseisu Euroopa integreerumisele. Järelikult tuleb kulutada vahendeid
keeletehnoloogiliseks uurimis- ja arendustööks, seda nii rahvuslike programmide
raames kui raha EÜ siseselt ümber jagades, et tagada väiksemate keelte võrdne
tase suurematega. Enamgi veel: COPERNICUS-projekti raames saavad ka Kesk- ja
Ida-Euroopa riigid osa EÜ rahadest, kui nad koostöös Lääne partneritega oma
keeltele tehnoloogilist tuge soovivad luua. Eestil vastav riiklik programm veel
puudub. Veel üks argument EÜ-sse astumise poolt.
Eesti keele kasutuskeskkond peaks olema eesti ühiskonna asi, mitte ainult erafirmade
mängumaa. Kusjuures mängus ei osale ainult Eesti oma firmad. Näiteks eesti
õigekirjakorrektori tegemisel Eesti Office 95 jaoks konkureerisid üks Eesti ja üks
Soome firma. Seekord võitis Eesti oma. Aga edaspidi, eriti kui EÜ toetab oma
keeletehnoloogia alaseid arendustöid?
Keeletehnoloogia
Tüüpilisemaid rakendused, milleks keeletehnoloogiat vajatakse, on järgmised.
1. Automaatsed oigekirja-, grammatika- ja stiilikorrektorid,
mis on lülitatavad igasse teksti- ja dokumendiloomesüsteemi.
2. Ulatuslik mitmekeelsete, kogu ühiskonda katvate
arvutiteenuste süsteem. See tähendab, näiteks, et arvuti peab
olema võimeline vastu võtma eesti keeles küsimusi
momendihindadest eri poodides, piletitellimusi, kohtade
reserveerimise korraldusi jm. ülesannete formuleeringuid, andma
nõu, diskuteerima. Ja seejuures hankima vajaminevat infot ka
muukeelsetest andmebaasidest.
3. Vahendajasüsteemid, mis tõhustavad inimeste
omavahelist suhtlemist (elektronpostist telekonverentsideni).
Eeskätt tuleks siin nimetada elektronposti, mis on muutunud
asendamatuks näiteks teadlastele, aga on populaarne ka
ärimeeste hulgas. Eestis on elektronpost jõudnud juba ka
paljudesse koolidesse, andes õpilastele võimaluse suhelda
eakaaslastega kogu maailmast.
Kirjeldatud programmide realiseerimiseks on keelt ennast vaja
käsitleda ja kirjeldada hoopis teisiti kui inimesele. On vaja
luua formaliseeritud keelekirjeldusi, arvutisõnastikke,
tekstiandmebaase, mida võidaks lülitada suvalisse rakendussüsteemi.
Odavast paberi- ja pliiatsitehnoloogiast muutub niisugune
keelekäsitlus kalliks infotehnoloogia osaks.
Sellel on kahtlemata oluline ja märgatav tagasimõju keelele endale. Kuid
enne, kui seda mõju kahjulikuks või
ohtlikukski tembeldada (standardiseerimine!, lihtsustamine!...),
tuleb meeles pidada, et toimimine
infoühiskonnas on üks keele püsimajäämise eeldusi. Ka kiri
tõi kaasa suuri muutusi keelekasutuses võrrelduna kõneldud
keelega, aga kas keeled tervikuna ja neile
baseeruvad rahvuskultuurid jäid sellepärast vaesemaks?
Me suhtume üleolekuga pärismaalastesse, kes ei oska lugeda ning on kinni oma
traditsioonilises elulaadis. Aga kas eesti keel suudab üle minna järgmisse
info- ja keeletehnoloogilisse faasi - "paberipõhisest" kultuurist
"arvutipõhisesse"? Kas eesti keel saab kuuluma nende keelte hulka, mille kõnet
arvuti tekstiks muudab ja teksti kõneks; keeleks, milles saab tellida
Prantsusmaalt kaupa või vestelda jaapanlasega, ilma et peaks oskama midagi
muud peale eesti keele, kuna arvuti tõlgib automaatselt?
Alustama peab kohe
Arvutioskus on info-ühiskonnas midagi nii elementaarset ja enesestmõistetavat,
et see ei tohi olla sõltuv inglise keele oskusest, nagu ta praegu Eestis
paraku on. Seega esmajärjekorras tuleks teha järgmist:
1. Korraldada konkursse eestikeelse tarkvara loomiseks ning võõrkeelse
kohandamiseks eesti keelele:
2.1. Eestindada operatsioonisüsteemide ja laialt kasutatavate
programmipakettide - andmebaasisüsteemide, tabelitöötluse - programmid ja
tõlkida juhendid.
2.2. Eestindada dokumenditöötlus. Lisaks olemasolevale õigekirjakorrektorile
tuleb tõlkida menüüd ja juhendid, luua grammatika ja stiili korrektorid.
2.3. Eestindada elektron-post jm. elektroonilise sidega seotu, nii nagu
personaalarvutitele on loodud eesti klaviatuur ja ðriftid. Senini on see
olnud ainult üksikute entusiastide mure.
2.4. Luua tõlkijat abistavad programmid.
Need meetmed võivad näida üsna kulukad, aga
iga kapitalist teab, et mõnesse projekti paigutatud raha annab suuremat kasu
kui mujale paigutatud raha. Sama lugu on kultuuri ja keelega: mõne projekti
toetus annab kultuurile ja keelele rohkem tagasi kui mõni teine. Hiina
vanasõna ütleb: paber ja pliiats on parem kui geeniuse mälu. Kirjaoskuse
õpetamise projekt on parem kui mälu treenimise projekt. Trükitööstuse projekt
on parem kui kiirkirja massilise õpetamise projekt. Elektroonilise info- ja
keeletehnoloogia arendamise projekt on parem kui...
Heiki-Jaan Kaalep