Available with prior consent for purposes of research only Mari Saat 0 pp. 138-143 Eesti Raamat Tallinn 85-0-0

Estonian written text corpus of 1 million words based on published texts from 1983-87

Every text contains 1 whole unit of paper-printed text (approximately of the size of 2,000 words unless the unit was smaller)

No corrections

No hyphenated words in this electronic version.

No normalization

Abbreviations are marked and their expanded form given.

Proper named are marked with their type.

All highlighted text is tagged with hi-tag (in most cases) with rendition attribute and without interpretaton.

Numbers are marked with numerical interpretation and type.

Dates and time are marked with numerical interpretation.

Lists are interpreted as clauses and items in list as phrases.

Standard rendition attribute is used to indicate the form of quotation marks

Up to the level of sentences Estonian German Latin English French

Välja sõideti Erna nõudmisel laupäeva varahommikul, mitte reede õhtul, nagu Jüri oli tahtnud. Siis oli Erna nõus ka pühapäevaks kodunt ära jääma.

Hoolimata sellest, et Erna hakkas juba kella seitsme ajal köögis valjusti kolistama ja Maarja teda sealjuures aitas, saadi minema alles pärast kella üheksat. Erna oli ärritunud: üle mitme aasta sõitis ta kodunt ära nii kauaks, et koguni välja ööbima jäi, ja nii kaugele. Ta pidi mitu korda üle kontrollima pakid, kas kõik ööbimiseks vajalik on kaasas, ja maja - kas ikka tõesti ei või nii pikal äraolekul puhkeda tuli või plahvatada gaas ja kas hõbeasjad on hästi ära peidetud, juhuks kui peaksid tulema sissemurdjad. Nüüd oleks tõesti vaja head koera, leidis ta. Paneks sellele paari päeva toidu ette ja laseks aeda lahti!

Jüri oli pahane, et ärasõit venis ja ta ei jõua enne matust isamajast läbi käia, nagu tal plaanis oli. Jaangi hakkas ärrituma. Ta mõtles: miks peab Erna kaasa tulema, kui kodunt äraminek talle nii raske tundub. Tema Erna asemel küll ei läheks, vaid leiaks mõne mõjuva põhjuse kojujäämiseks, kas või krambid jalgades. Kas Erna siis tõesti ei märka, et keegi tema kaasatulekut ei soovi? Ta ei tunne midagi? On ju ometi olemas telepaatia! Jaan püüdis oma mõttega Ernale intensiivsemalt sisendada kojujäämise-soovi. Aga selle asemel, et oma mõtet Ernasse kanda, sattus ta hoopis ise äkitselt Erna sisse: nagu oleks ta Erna seest välja vaadanud iseendale otsa ja tundnud, et tema, see tähendab Erna , pole kunagi päris üksi tühjas majas viibinud, just öösel, välja arvatud siis ammu hirmsal sõjaajal, kui ema oli surnud ja ta lootis, et sünnib ime ja Jaan tuleb jälle nagu tookord, tol tulekahjude ööl.

Valitses maikuu-kuumalaine ja sõit oli Jaanile raske, kuigi ta istus esiistmel Jüri kõrval, kus oli lahedam kui taga. Väljas oli veel veidi tuultki, aga seest küttis päike auto kuumaks, nii et autos tundus, nagu oleks kõige lämbem, palavam kesksuve päev. Ja auto polstrid haisesid ikka veel, kuigi see polnudki enam uhiuus. Ja lisaks hakkasid kõrvadele, pannes pea huugama, mootorimürin ja tuulemühin, kuigi Žiguli mootor töötas vaikselt, vähemalt vana autoga võrreldes. Muidugi häiris see kõik teda vaid selletõttu, et ta polnud enam harjunud pika maanteesõiduga - linna tihedas liikluses ei pannud sääraseid asju tähele. Imelik küll, et ta polegi ju kuigi vana, aga on ometi elanud nii pika elu - hobusest autoni, nagu ühest ajast teise. Kui tema kasvas oli auto veel haruldus. Ükskord oli nende tallu sõitnud auto. Ema oli tõstnud Jaani ja Hermanni autosse ja lasknud neile väikse sõidu teha, aga nemad vennaga olid nutma hakanud - nii kole oli paistnud see rappuv ja mürisev kast. Hiljem täiskasvanuna oli ta seda vahel meenutanud naeruga lapse rumaluse üle. Ta oli harjunud mõtlema, et auto on progressi tunnusmärk, et progress on iseenesest hea, ja kiire ühest paigast teise liikumise võimalus on üks progressi headusjooni. Aga praegu ei saanud ta enam aru: miks peab ennast üldse niiviisi transportima, miks ei võiks inimene kogu aeg vaikselt paigal elada... nagu puu? Jah, ta kadestas praegu puid. Isegi kui keegi tuleks sulle kirvega kallale, poleks see sinu asi, selles mõttes, et sa ei peaks hakkama arutama, kas tuleks põgeneda või vastu hakata. Ainus kohus oleks püsida - seal, kus oled kord kasvama hakanud. Mille poolest on tema praegu puust targem või üle? Kord liikus ta ära oma sünni- ja kasvukohast. Miks? Kas selleks, et saaks nüüd tolle mühina ja mürina sees sinna tagasi sõita? Oli säärast pikka ringi vaja? Või tulenes kõik vaid sellest, et temal polnud juuri all, et tal oli võimalus ümber paigutuda?

Matusel selgus, et lahkunu oli tõepoolest Tammiku Juhan ja et ta polnudki nii väga vana - vaid veidi üle kaheksakümne - ja et ta oleks võinud veel küll elada, sest oli nii hea tasane vanamees ning kõbus, polnud kellelegi tüliks... Teati ka, et Jüri oma isa maja parandab, ja öeldi Jaanile - no nüüd oled siis lõpuks ise ka siia tulnud -, nagu oleksid nad teda siin oodanud või oleks ta siin millegipärast vajalik... Muidugi tuli minna ka matuselauda, kuigi Ernal oli vist küll nädala toit autos varuks. Aga Triinul oli kõht tühjaks läinud ning Erna ütles, et ei kõlba minemata jätta, kui kutsutakse, pealegi on mõistlik nüüd kõht täis süüa, sest kes teab, millal jälle sooja toitu teha jõuab; ja Jüri pidas laudaminekut tähtsaks oma suhete pärast mõnede meestega, kes ka siin matusel viibisid ja kellest võis materjali hankimisel või maja parandamisel abi olla.

Peielauas istus Jaan kõrvuti vana Pungasega , jah, nüüd juba vana Pungasega , tegelikult oma naabripoisiga, kes talle veel kord üle seletas kirjas kirjutatu - katuse sisselangemise loo - ja arutles siis põhjalikult tolle olnud ja langenud katuse nõrkade kohtade üle, et esimese kivikatusena ümbruskonnas olnud see juba põhimõtteliselt valesti ehitatud, liiga nõrga konstruktsiooniga, ja kauem poleks see saanudki vastu pidada, aga paistab, et Jüri oskab nüüd uue küll teha nii, nagu vaja... Jaan vastas talle hajameelselt, mõtetega ikka veel matusel.

Viimasel ajal olid matused enamasti ilmalikud ja kõnelejad Jaani meelest kehvad. Pastor oma pika musta kuuega ja suure hõbedase ristiga rinnal näis väärikas. Aga tema jutt tegi Jaani pahaseks. Ta oli lugenud meieisapalvet kergelt, nagu möödaminnes, mitte paludes, vaid justkui oleks temal voli midagi andeks anda, ja oli rääkinud Tammiku Juhanist nii, nagu teaks ta, et too on nüüd puhkepaigas, ilusasti rahu leidnud.

Aga kust tema seda teab?! pahandas Jaan . Kas selle järgi, et surnu nägu on rahulik? Selle järgi võib ainult öelda, et keha on rahu leidnud. Kui ta üldse usub, et pärast veel midagi on, siis ei või ta ju teada, mis on Tammiku Juhaniga - võib-olla peab too praegu hoopis kohut käima.

Jaan ei mäletanud usuõpetusest kuigi palju, aga midagi säärast oli tal nagu meeles, et pärast surma ei pruugi sugugi kõik nii lihtne olla, vähemalt mitte igaühele. Et oli mingi kohus, vaagimine... Puhastustuli?... Kuidas see nüüd oli - kas luteri usk, mille järgi teda leeritati, tunnustas puhastustuld või eitas seda? Mitte ei tulnud meelde. Ükskõik, aga kui midagi oleks pärast surma, siis tema tahaks, et oleks just tuli. Tema igatahes ei tahaks nii, nagu see pastor siin rääkis: et äkki, pärast niisugust segadust, kus ta on viibinud, suikuda rahulikku unne. Ta ei suudaks uinuda, enne kui pole selgust saanud, mismoodi ta on elanud - hästi või halvasti.

Puhastustuli - võiks säärane asi hirmus olla? Eks vist vastavalt sellele, kuidas oled elanud. Ta püüdis ise kaaluda, kuidas ta on elanud. Ta pole ju kellelegi otse halba teinud? Vist mitte. Või kui siiski on ja see tal meelde ei tule või ta lihtsalt ei oska seda näha, siis tahaks ta küll, et oleks keegi või miski, mis talle seda näitaks... ja ta arvab, et ta jaksaks vastust kanda... Kas hea leevendab halba? Aga mida head ta on teinud? Midagi ei tule meelde. Ta ei mäleta, et oleks kellelegi kunagi halba soovinud, aga head soovinud on õige tihti... kuid soovimine pole ju tegemine? Või ongi see halva tegemine, kui jätad tegemata hea? Ta on lihtsalt elanud, talunud Ernat enda kõrval, lasknud oma lastel kasvada... Kui ta oleks püüdnudki anda Riinale natukenegi seda, mida Maarja on osanud anda Triinule ... Kunagi oli Riina nutnud, et ta ei saa lennata. Nüüd on temal, Jaanil , sellest südamekohas valus, nagu olnuks tema süüdi, et Riina siis lendu tõusta ei mõistnud. Jah, kui seda saaks parandada! Kui ainult saaks parandada seda, mis tegemata on jäänud!

Hinge põlemine - mis see küll võiks olla? Nähtavasti kannatus, pikk ja vaevav või äge ja valus. Põlemist on ju mitmesugust. Kui see võib käia niimoodi, et tal tuleks nagu veel kord läbi elada seesama elu või taoline elu - mingil moel uuesti taluda Ernat ja kõike muud, mis on teda tüüdanud... Nii mõeldes näib, nagu võikski see elu siin olla praegu puhastustuli! Noh, kui see nii on, siis pole tema seda küll hästi läbi teinud, sest säärane tunne on enda elule tagasi mõeldes, nagu oleks ta vaid vindunud, mitte leegina põlenud - leegina, mida ta nüüd igatses. Kui ta peaks selle veel kord läbi tegema? Jah, aga mitte praeguse mõistusega! Kui ta ainult saaks juurde natuke rohkem tarkust ... Või soojust? Kas inimesega on äkki nii nagu puuga - selleks, et viimaks rahu saada, peab ta enne täiesti ära põlema?

Aga kui siiski on nii, et polegi midagi pärast surma? Mis siis teha? Mida ta jõuab teha või parandada nüüd enam?! Või jõuaks ometi midagi?

Koju jõuti alles õhtul. Koju? Õigemini küll ööbimispaika, sest kellele see praegu kodu oli? Jürile veel mitte. Ehk ainult Jaanile ? Kas maja, kus oled sündinud ja kasvanud, jääb koduks, kui oled sealt nii kaua ära olnud ja tuled vaid korraks? Seda ta ei teadnud. Nii imelik tunne oli: ühelt poolt nõnda kerge ja vaba. Ja teiselt poolt nagu mingi ängistus. Justkui oleks ta siin oma ja ühtlasi võõras.

Päevane palavus oli järele andnud, kuigi päike seisis veel kõrgel. Tuul oli vaibunud. Valitses vaikus, karge ja värske korraga. Selles vaikinud, puhkavas õhus kostsid lindude hääled nii selgelt, nagu oleksid need päris nähtavate tilkadena vaikusest irdunud: kolm parti kiirustasid üha vaterdades, nagu neil ikka kombeks - präk-präk-präk - üle maja soo poole; must ronk lendas hääletult, ta nokast pudenes vaid üks tume madal kronk , mis tundus teiste häälte kõrval samasugune must vari nagu ta ise; eemal põllu kohal lõõritasid lõokesed ja teisal kaskede pool tegi üks lind tsöhöhöhöhöhh . See lind oli möhistaja, taevasikk, kes teeb säärast häält oma sabaga. Jaan mäletas veel, kuidas ta väiksena oli kaua aega mõistatanud, mis loom seda häält küll teha võib, ja siis oli isa talle selle ära seletanud. Just nendesamade sõnadega, mis ta ise praegu mõtles. Kas tema peaks nüüd Jüri kutsuma ja need sõnad oma pojale edasi ütlema? Aga liiga hilja. Jüri on juba suur ja võib-olla ei mõtle taevasiku üle.

Jüri oli näidanud talle ehitusmaterjali - prusse, laudu, kive virnades, kruusa- ning liivakuhilaid; oli arvanud, et puhkuse ajal jõuab ehk katuse korda teha ja et maja seisukord pole üldse nii vilets, kui ta esimest korda siia sõites oli kartnud, ja tuleval suvel saab ehk elektri sisse panna... Jaan oli püüdnud teda jälgida ja õiges kohas heakskiitvalt noogutada, sest ta möönis ju: see kõik on väga hea, see kõik on õige. Sest temalegi oli tundunud, et Jüri koht on rohkem siin, rohkem puude kui inimeste seas... Kuid samal ajal nägi ta Jürit ning püüdlikult noogutavat ja jaatavat ennast nagu kõrvalt ning tundis, et see kõik ei puutu temasse - või puutub küll, aga mitte päriselt. Säärane kõrvaltnägemine muutis ta veel püüdlikumaks, ent ühtlasi näis see talle alatu kavaldamisena, sest Jüri oli tõsiselt asja sees, aga tema ei olnud. Siis jättis Jüri ta viimaks üksi, öeldes, et läheb ja vaatab, kas Maarjal on pliidipuude tegemisel abi tarvis.

Üksi jäänud, tajus Jaan üleni suurt nukrust. Või rõõmu? Säärast valusat tunnet, mida ta oli tundnud vist ennegi oma elus: ükskord noore poisina, kui tal oli esimest korda elus seljas must ülikond ja valge särk ning ta seisis samasuguste must-valgete poiste ja valgete kleitidega tüdrukute seas - siis oli talle paistnud, nagu oleks üks aeg tema elus läbi ja ta astuks teise ... See tunne oli vist siiski pigem rõõm, sest sedamööda kuidas see teda nüüd rohkem valdas, tajus ta end üha ergemaks muutuvat, nagu selginenuks miski ta sees. Ta mõtles, et on ju alles viiskümmend üheksa ja võib jõuda veel üsna palju. Võib-olla oli kõike eelnenut, mida tema pidas vaid vaikseks vindumiseks, siiski vaja - võib-olla selleks, et saada praegust selgust endasse ja tahet elada. Ja kui tal on need kaks - selgus ja tahe - võib ta vähemalt sellegi, mis tal veel ees, elada hästi! Ja mingis mõttes oleks see vana parandamine - nii tundis ta, oskamata küll endale seletada, miks.

Jaan suundus nüüd üsna reipalt tagasi maja poole. Seal, õuel, läks Maarja parajasti veeämbriga kaevult tuppa. Jaan mõtles: Jüri laseb Maarjal vett tassida nagu päris maanaisel! Aga Jaan ei tahtnud, et Maarja peaks ennast niimoodi tööga ära vaevama nagu tema ema. Ta kiirustas edasi, et Maarjat aidata, kuigi poleks ju jõudnud - Maarja oli juba ukselävel. Oota! - oleks ta tahtnud Maarjale hõigata. Maarja pöördus, lehvitas talle, naeratades oma kummalist naeratust, ja hüüdis: Jään sind ootama... ning astus tuppa.

Jaan seisatas hämmeldunult: mida tahtis Maarja sellega öelda? Võib-olla kutsus sööma?... Nagu selle lause peale kadus reipus kuhugi, tahe valgus hajali ja ta märkas, et on jõudnud õunapuuaeda, et ta seisab nüüd tõepoolest oma sünnikodus õitsvate õunapuude vahel, nagu ta unes oli seisnud.

Eks nad olid metsistunud ja osa oksi kuivanud, ent õitsesid veel siiski... Ta püüdis mõistatada kohta, mida oli kord unes näinud - milline oli see õunapuu, mille oksad olid siis isa pea kohal kiikunud, kui isa tema poole kummardus, käsi ette sirutas ja kutsus. Ühel kohal tundis ta end tõesti titena - või õigemini mitte ennast, vaid tajus nagu ise kõrvale jäädes selle väikese lapse tundeid, võõristust ja abitust, ja teda valdas kaastunne tolle lapse suhtes. Ta pöördus selle õunapuu alt ära, et meeleliigutusest jagu saada.

Nii oli ta ju varem siin aias korduvalt hulkunud, ainult et unes. Ja nagu siis, jõudis ta ka praegu maja juurde, selle aknani, mis oli laudadega kinni löödud ja kus üks laud oli samamoodi irvakil, nii et mustendas kolmnurkne ava. See oli sahvriaken ja nähtavasti polnud Jüri vajalikuks pidanud seda klaasida või polnud jõudnud. Muidugi, mis tast enne klaasida, kui katus pole korras, ja siis on niikuinii vaja uued aknaraamid teha... Imelik, et ta unes kõhkles selle ava ees ega julgenud sealt sisse vaadata. Praegu ei tundnud ta küll kõhedust, vaid näis hoopis veider oma majasse sisse vaadata - oma majas vaadati ikka seest väljapoole, miks pidi ta üldse sinna sisse piiluma, kui ta ometi teadis, et see on ainult tühi sahver! Aga ta kummardus siiski vaatama, võib-olla vaid seepärast, et kinnitada oma üleolekut unenäo-kõheduse suhtes.

Vaa-naisaa, mis sa seal nää-äeed?! paiskas vali läbilõikav hääl ta sinna auku sisse, nii et üheks pikaks hetkeks näis kõik mustana.

Palju mõtteid jõudis ta selle pika langemise jooksul mõelda: muidugi oli see Triinu , ta oli ju alati teadnud, et see on Triinu ; nüüd teen ma teistele küll hulga tüli; valmistu, valmistu, aga kätte tuleb ikka äkki... kuid kõige tähtsam tundus millegipärast mure - Erna jääb nüüd üksi... Siis märkas ta, et pimedusest sööstab üks hele täpp üha pööreldes ja laienedes talle vastu. Ega see ometi õun ole, seesama valge, vahajas? Ent see oli hoopis tema ise, kes üha laienedes sööstis üle aukuvajunud katusega maja, üle nõutu Triinu külilivajunud vanaisa ees, üle õitsvate õunapuude, lõõritavate, justkui läbipaistvate lõokeste, üle ronga musta varju, läbi taeva...