Mõnikord on mõttekas ka funktsiooni sees defineerida funktsiooni. Sellist, mille kohta on teada, et neid pole mujal vaja kui ainult selle funktsiooni allülesannete täitmiseks. Siis on meil raamfunktsioon, millel on mingid argumendid, ja tegeliku töö teevad ära raamfunktsiooni alamfunktsioonid. Võib öelda, et sellisest programmeerimisstiilist on alguse saanud objekt-orienteeritud programmeerimine.

Objektorienteeritud programmeerimise puhul võib objekti käsitleda kui andme- ja funktsioonikogumit. Kõigepealt defineeritakse mudel, milles on kohad andmete jaoks ja funktsioonid, mida nendega tehakse. OO lähenemise korral nimetatakse selliseid andme- ja funktsioonikogumeid klassideks, andmeid atribuutideks ja funktsioone meetoditeks. Kasutusel on ka mõiste omadus (ingl. property) , mis on sisuliselt sama, mis atribuut, millel kasutatakse spetsiaalseid get() ja set() meetodeid.

Võtame konkreetse näite. Olgu meil vaja programmi, mis aitaks arvestust pidada mitmete jalgrataste mitmesuguste omaduste üle.